Punane RET
VEF
RRR
Rekord
Rodina
Ural
Belarus
Muud
IV klassi raadiod
Importraadiod
 
 
 
 

Raadiod 1945 - 1975

Prindi
 

 

Raadiovastuvõtjate liigitus NSVL-s, 1969. aasta
 
Raadiovastuvõtjad liigitatakse vastavalt tehnilistele nor­midele nelja klassi. Raadiovastuvõtjate klass määratakse järgmiste näitajate põhjal: nimiväljundvõimsus, energia­tarve, laineastmike arv, tundlikkus, selektiivsus, võimen­duse reguleerimise ulatus, tämbri reguleerimise ulatus, omamüra tase, AVR-i toime, võimendatava sagedusriba laius, mittelineaarmoonutus, ribalaiuse muutmise võima­Ius, keskmine helirõhk, lisavaljuhääldaja ühendamise või­malus.
IV klassi kuuluvad kõige lihtsamad raadiovastuvõtjad («Strela» , «Volna»), mis ei oma suurt tundlikkust ja se­lektiivsust ega lühilaineala. Neil on üks valjuhääldaja, mis pole suuteline taasesitama laia helisagedusriba. Val­juhääldaja helitugevus on arvestatud väikesele toale. Nende vastuvõtjate ülesandeks on kindlalt ja kvaliteetselt vastu võtta kohalikke raadiosaatjaid. Välisantenniga, eriti väljaspool linna, on võimalik kaugete võimsate jaamade vastuvõtt.
 

 III klassi vastuvõtjad («Minsk-61», «Rekord-66» , «Tsai­ka-M» ) on määratud kohalike ja kaugete võimsamate raa­diojaamade vastuvõtuks. Nende vastuvõtjate tundlikkus ja väljundvõimsus ületab eelmiste oma. Sagedusriba on laiem, valjuhääldaja kvaliteedilt parem (mõnikord on neid kaks). Uuematel vastuvõtjatel on ultralühilaineastmik. Küllaldane väljundvõimsus ja lai helisagedusriba võimal­davad neid vastuvõtjaid kasutada grammofonivõimendina; seepärast on nad varustatud vastava pesaga helipea ühen­damiseks. Osa vastuvõtjaid on varustatud heliplaadisea­disega (radioolad).

 II klassi vastuvõtjatel ( «Sakta» , «Latvia») on suur tundlikkus ja selektiivsus. Lühilaine on jagatud kaheks või kolmeks allastmikuks, mis kergendab häälestamist. Täp­seks häälestamiseks vastuvõetavale jaamale on vastuvõt­ja varustatud optilise häälestusindikaatoriga. Väljund­võimsus ulatub 1,5...2 vatini. Kõrgete ja madalate heli­sageduste eraldi reguleerimise võimalus tagab soovikoha­se kõlavärvingu. Elektroakustiline süsteem koosneb kahest või neljast valjuhääldajast. Selle klassi vastuvõtjaid toodetakse radiooladena.

 I klassi vastuvõtjatel («Rigonda», «Rapsodia», «VEF­Radio») on väga suur tundlikkus ja selektiivsus, võimal­dades kaugete saatjate vastuvõttu. Väljundvõimsus on 4 W ja rohkem. Esimese klassi vastuvõtjate juures on pal­ju tähelepanu pööratud loomutruule heliülekandele. See­pärast koosneb nende elektroakustiline süsteem vähemalt neljast kõrgekvaliteedilisest valjuhääldajast. Kõlavärvin­gu valikuks on olemas kõrgete ja madalate helisageduste jaoks eraldi regulaatorid ja sageli toonregistrid. Toonre­gistri vastava nupu või klahvi allavajutamisel rakendub otsekohe optimaalne tämber vastavalt saatele: kõne, dzäss, soolo, sümfoonia. Võimenduse automaatsed reguleerimis­süsteemid hoiavad helitugevuse enam-vähem ühel tase­mel, olenemata vastuvõetava jaama signaalitugevuse kõi­kumisest. Esimese klassi vastuvõtjatel on vähemalt kolm lühilaine allastmikku. Võimsate jaamade vastuvõtuks on vastuvõtja varustatud pööratava magnetantenniga. Kõik esimese klassi vastuvõtjad toodetakse käesoleval ajal ra­diooladena.

 Kõrgema klassi vastuvõtjad ületavad tundlikkuselt ja selektiivsuselt esimese klassi vastuvõtjaid («Festival», «Estonia», «Simfonia»). Nende peamiseks eeliseks esimese klassi vastuvõtjate ees on veelgi parem helikvaliteet ja hõlpsam käsitsemine. Elektroakustiline süsteem koosneb mitmest (kuni 10) kõrgekvaliteedilisest valjuhääldajast. Vastuvõtjate mõnedel mudelitel on osa valjuhääldajaid eraldi kastides, mis paigutatakse soovikohasele kaugusele vastuvõtjast. Kõrgema klassi vastuvõtjad võivad olla varustatud automaatse täppishäälestusseadisega ja kaugjuh­timisseadisega, mille abil on võimalik ümber lülitada lai­neastmikke, häälestada vastavale jaamale ja reguleerida helitugevust (6 m kaugusel vastuvõtjast). Niisuguste raa­diovastuvõtjate ja radioolade maksimaalne väljundvõim­sus on kuni 8 W. Esimese ja kõrgema klassi vastuvõtjaid toodetakse ka stereofoonilistena.

Tekst raamatust: Eduard Jakoobi "Raadiovastuvõtjate korrastamine", kirjastus "Valgus" 1969

 
 
       Raadiomuuseum © Urmas Tingas  www kujundamine