Raadio ajaloost
Aleksandr Popov
Guglielmo Marconi
Ringhäälinguvastuvõtjate tüübid
 
 
 
 

Aleksandr Popov

Prindi
 

Aleksandr Stepanovits Popov sündis 1859. a. Bogoslavski tehastes Uuralis, Venemaal, kus ta isa oli preestriks. Sellest siis tuligi, et Popov sai oma esialgse hariduse Permi vaimulikus seminaris. Kuna ta aga juba nooruses avaldas elavat huvi matemaatika ning füüsika vastu, siis peale Peterburi gümnaasiumi lõpetamist astus ta Peterburi ülikooli, kus ta õppis 1877-1882. Juba stuudiumi aegu osutas ta väljapaistvaid andeid, mispärast ta jäetigi ülikooli lõpetamisel sinna assistendi kohale.


1883. a. sai Popov kõrgema matemaatika õpetaja kohale Kroonlinna Mereväe Tehnikakooli miiniklassi. Sealses raamatukogus leidis ta palju huvitavat Lääne-Euroopa literatuuri füüsika ja elektrotehnika alalt. Selle lugemine mõjutaski Popovi niivõrd, et ta ise alustas laboratoorsete katsetega eriti elektrotehnika alal.
1888. a. said temale teatavaks ka Hertzi katsed elektromagnetiliste lainete tekitamisel. See tiivustas teda eriti hoolega ning püsivalt edasi töötama. Selle töö tulemusena esines Popov 1893. a. ohvitseridele loenguga „Elektrilised nähtused seoses sihimuutmiste suure arvuga", mis oli ettekanne kõrgsagedusvooludest. Ettekannet selgitati demonstratsiooniga, milles figureeris ka T e s l a vastleiutatud transformaator.
Eriti oli Popov huvitatud eelpoolmainitud Lodge'i kirjutisest Hertzi tööde üle ajakirjas „Electrician" 1894. a. Seile järele tegi ta endale ülesandeks korrata Hertzi katseid äsjaleiutatud Branly koheereri abil ja laiendada elektri võnkumisi suurematele kaugustele. Sealjuures ta märkas, et elektri võnkumised traati mööda levivad, ja kui juhe viia püstloodselt õhku, siis pidid elektri võnkumised traadist üle kanduma õhku õhulainetamiseks. Popov laskis mitu päeva oma aia kohal hõljuda kahel väikesel õhupallil, mille ülesandeks oli neid traate (antenn) tõsta üles võimalikult kõrgele. Et Popovil juba tol ajal võis olla selge kujutlus antenni ülesandest ja tähtsusest, näib kahtlasena, kuid igal juhul oli ta esimene, kes katsetas antenniga.


Esimene Popovi poolt 1895. a. konstrueeritud elektromagnetiliste lainete vastuvõtja koosnes Branly koheererist, kellaseadisest, releest ja antennist. Seda vastuvõtjat nimetas Popov ise „piksemärkijaks", s. o. äikese registreerijaks . Seega Popovi poolt oli esimesena konstrueeritud vastuvõtja, mis evib kõiki elemente, mis on tarvilikud raadiosignaalide vastuvõtmiseks. Kui seni piirduti ainult laboratoorsete katsetega, siis Popov viis asja väljaspoole neid piire, vastu võttes ja üles märkides neid signaale, mis tulid tolle aja kohta ainsast allikast - atmosfäärilistest lahendustest. Kuid et sel ajal juba avaldati ka mõtteid traadita telegraafimisest, siis tuli Popov mõttele kasutada oma „piksemärkijat" ühes Hertzi vibraatoriga sidepidamiseks sõjalaevade vahel.
1896. a. algul demonstreeribki ta oma vastuvõtjat, mis võtab vastu teises ruumis asetseva Hertzi vibraatori poolt tekitatud signaale. Mõni kuu hiljem demonstreerib Popov juba morsemärkide ülekannet 200 m kaugusele ühest ülikooli hoonest teise. Antakse üle 2 sõna „Heinrich Hertz". Seda loetakse esimeseks raadiotelegraafiliseks ülekandeks. 1897. a. telegraafib Popov juba Kroonlinna reidil laevade vahel 600 m kaugusele. Samal aastal hiljem kasvab kaugus paarile kilomeetrile. 1898. a. mitmeti täiendatud seadise abil aga juba kuni 6 km kaugusele.
Peab aga siinjuures märkima, et nendele katsetele ja sellele edule tiivustasid Popovi teated Inglismaalt M a r c o n i tagajärjekate ning õnnestunud katsete üle. Kuid viimaste juures meie peatume järgmises peatükis.
Vene tolleaegsed ringkonnad vaatasid Popovi uurimustele ning katsetamistele kahtlevalt. Alles 1898. a. peale ülalmainitud katsetusi sai ta tunnustusena preemia Vene Tehnika Seltsi poolt. Raha temale katsetamiseks siiski ei antud, vaid ta pidi töötama täiesti omal kulul. Kuid Popovile tuli 1899. a. detseinbrikuus abiks juhus, mille läbi tema saavu tused said teatavaks ka laiematele ringkondadele ja äratasid tähelepanu.
Nimelt väljus hilissügisel 1899 Kroonlinnast soomuslaev „Admiral Apraksin", et sõita välismaale õppereisile. Soome lahes aga tabas soomuslaeva vägev torm, mis paiskas ta karile Kõrgessaare lõunapoolse tipu lähedal. Soomuslaeva päästetööd tuli läbi viia kiires korras enne jääliikumise aIgust, mis võis saatuslikuks saada laevale. Päästetööde edukaks läbiviimiseks oli aga vaja seada sisse sideühendus Kõrgessaare ja mannermaa vahel, mille lähimaks asustatud kohaks, millega side oli olemas, oli Kotka linn Soomes, 44 km kaugusel avaristist.
Algul kavatseti luua traatühendus, kuid selle kalliduse tõttu (eelarvete kohaselt 50 000 kuldrubla) pöördus merejõudude juhatus kellegi soovitusel Popovi poole, kas ta ei saaks luua traadita telegraafiühendust Kõrgessaare ja Kotka vahel. Popovile oli see kõrgete võimude poolt tehtud ettepanek ühtlasi meeldiv kui ka riskantne. Ta saavutused märkide traadita üleandmisel küündisid ju seni ainult mõne km kauguseni, siin oli aga tegu 44 kilomeetriga.
Popov riskis siiski ja esitas merejõudude juhatusele eelarve traadita telegraafi jaamade ehitamiseks Kotkas ja Kõrgessaares 10.000 rubla peale. Kiires korras alustati eeltöödega ja jaanuarikuus 1900 tõi jäämurdja „Jermak" Kõrgessaarele kõik tarvisminevad materjalid raadiojaama ehitamiseks. Kaasas olid ka telegrafistid, eesotsas Popov'i abilise Rõbkin'iga. Töid alustati kahel pool korraga. Sel ajal valitseva tugeva külma ja asja uudsuse tõttu olid tööd seotud suurte raskustega. Ent hoolimata sellest juba jaanuari lõpul ehtis Kõrgessaare kaljut raadiomast ühes jaamahoonega.
Kõikide ootepinge tõusis kõrgele - kas õnnestub luua raadiosidet? Side loomine läks korda ja 24. jaanuaril 1900 kasutati esmakordselt raadiojaama tähtsal otstarbel. Nimelt anti Kotkast raadioteel käsk jäämurdjale „Jermak" minna otsima 27 kalurit, kes olid tormis liikuva jääga kaugele kantud. Sama päeva õhtuks leidiski „Jermak" nad üles. Seega oli päästetud paljude inimeste elu ja nende perekonnad kurvast saatusest. Teade sellest lagunes kulutulena laiali, jättes avalikkusele väga sügava mulje. Seega oli ka Venemaal raadio toodud välja eksperimentaalsete katsetuste raamidest ning asetatud praktilise arengu ja kasutamise pinnale.
Soomuslaev „Admiral Apraksin" päästeti õnnelikult karilt ja selles edukuses mängis peamist osa just raadiotelegraafiline side. See saavutis pööras isegi Vene valitsuse ning merejõudude tähelepanu Popovi senistele töödele.
Aastal 1900 lähetatakse Popov Lääne-Euroopasse praktiliselt tutvuma sealsete saavutistega raadiotelegraafi alal. Ta tutvub Berliinis prof. Slaby ja selle assistendi krahv Arco töödega ning nende poolt konstrueeritud aparatuuriga. Prof. Slaby tööd ja saavutised said, nagu teada, alguse Inglismaalt Marconilt.
Hilisematel katsetamistel Mustamere sõjalaevastikus (a. 1901) saavutatakse Popovi raadiotelegraafilise seadisega telegraafimiskaugus kuni 150 km. Peab aga märkima, et Venemaa kultuuritaseme madaluse tõttu ei leidnud Popovi leiutis seal asjaomastes ja kaaluvates ringides tarvilikku pinda. Seepärast peale ülalmainitud jaamade ehitamise ja muude eksperimentide ei saanud Popov oma asjaga kaugemale, sest temasse suhtuti ikkagi külmalt.
Sellest siis tuligi säärane olukord, et kui oli tarvidust Venemaa alustades palavlikku ettevalmistamist Vene-Jaapani sõjaks varustada sõjalaevastikku sädetelegraafijaamadega, siis Venemaa polnud suuteline neid ise ehitama, vaid muretses seadmed välismaalt kas inglise „Marconi" süstee-milised või saksa „Telefunken" firmalt Slaby ja Arco konstruktsioonilised. Kujuka näite tolleaegsest olukorrast annavad alljärgnevad paar iseloomustavat joont raadiotelegraafi arengust ja tähtsusest sõjalaevastikes.
Kauge-Ida sõjajõudude ülemjuhataja admiral Makarov oma hukkumise päeval saatis soomuslaevalt „Petropavlovsk" oma järjekordse ja viimase appihüüu mereministeeriumile Peterburgi, telegraafides muuseas: „Vaenlaste (jaapanlaste) traadita telegraafijaamade aparaadid on nii tugevad, et häirides meie laevade jaamu muudavad need teguvõimetuks. Meie laevad tuleks kiireimas korras varustada täielikumate, ajakohasemate seadmetega."
Üldtuntud on kirjanik Novikov-Priboi põneva teose järgi mereväe-ajaloo katastroofilisim sündmus – Tsušima merelahing Korea merekitsuses maikuus 1905. Selles lahingus hävitas seni täiesti tundmatu Jaapani laevastik ülivõimsalt Vene tsaaririigi selle ajani kuulsa ja vägeva sõjalaevastiku. Selles lahingus selgus, et „metsrahva" jaapanlaste sõjalaevastik oli varustatud kvaliteedilt ning võimsuselt hoopis parema raadiotelegraafi-aparatuuriga kui venelaste oma, hooliinata sellest, et Venel oli sel alal andekas leidur Popov.
Hukkus vahva Makarov, langes võitmatu Port-Arturi kindlus ühes Vaikse ookeani I laevastikuga, hävis Tsušimas ka vägev II laevastik, ilma et oleks saadud korralikumat ja ajanõuetele vastavamat raadiosidet.
Kuid tuleme tagasi A. Popovi juurde.
1901. a. sai Popov Peterburi Elektrotehnika Instituudi professoriks. Kahjuks võttis talt see uus amet nii palju aega, et ta ei suutnud enam pühenduda traadita telegraafi arendamisele. See oli ka osalt põhjuseks, mispärast see asjandus venelastel Vene-Jaapani sõjas ei olnud tarvilisel kõrgusel.
1905. a. oktoobris, vene esimese revolutsiooni päevil, valiti Popov Elektrotehnika Instituudi rektoriks. Kuid see ärev aeg mõjus temasse niivõrd vapustavalt, et ta suri 31. detsembril 1905. a. verejooksust ajudesse.
 

 
 
       Raadiomuuseum © Urmas Tingas  Kvaliteetne kodulehekülg