Raadio ajaloost
Aleksandr Popov
Guglielmo Marconi
Ringhäälinguvastuvõtjate tüübid
 
 
 
 

Guglielmo Marconi

Prindi
 

Tõeliseks raadiotehnika elluviijaks peetakse itaallast: G. Marconi't. Kuni Marconini teostus vaid raadio praktilise kasutamise sissejuhatav ning ettevalmistav osa.


Itaalia senaator Guglielmo Marconi sündis 25.aprillil 1874. a. Griffoni's Bologna lähedal. Ta isa oli itaalia pankur, ema aga iirlanna, neiupõlve nimega Anna Jameson. Kuna sidetehnika pioneere on võrsunud lihtsatest, teinekord isegi kehvadest oludest, siis Marconi oli seevastu jõukate vanemate võsu, mis oli kindlasti suureks kasuks nii Marconile endale kui ka ta asjale - raadio tegelikule avastamisele. Nagu ta hiljem ise tähendas, on vanemad juba algusest peale kaljukindlalt uskunud Marconi geniaalseisse andeisse ning võimeisse. Juba lapsena ilmnesid Marconi anded. Ta õppis algul Livorno üldhariduslikus koolis ja hiljem Bologna ülikoolis eelpoolmainitud tuntud professor Righ'i juures, kellelt ta saigi esimesed põhjalikumad teadmised ja huvi elektrotehnika vastu. Tutvudes Hertzi, Branly ja Lodge'i katsetustega ning nende tulemustega, andus Marconi 1895. aastast peale kogu oma energiaga traadita telegraafi idee edasiarendamisele. Esialgu ta seadis oma isa mõisas lattide peale üles traatantenni ja, kasutades Righi vibraatorit saatjana ning Branly koheererit vastuvõtjana, võttis ette kõige mitmekesisemaid katseid. Õige pea ei jäänud resultaadidki tulemata ja varsti võis ta märke üle anda ning vastu võtta kuni paari kilomeetri kaugusele. Siis taipas Marconi kohe, milline kolossaalne praktiline tähtsus on sel leiutisel ja, et asjale suuremat ulatust anda, siirdus ta 1896. a., olles ise alles 22-a. üliõpilane, paremate võimaluste maale - Inglismaale, kuhu ta jäi paljudeks aastateks.
Londonisse ilmus Marconi salapäraste kinniplommitud kastidega, mille saladuslik sisu õige pea paljusid huvitas ja intrigeeris. Varsti peale saabumist ja tutvumist kohalike oludega teeb Marconi õige seisukordade arvestuse ja võtab õige ning reaalse tegevussuuna. Ta esitab ennast ja oma salapäraste kastide sisu Inglise riigitelegraafi peainsenerile sir William P r e e c e'ile, kes oli tolleaegne tuntud õpetlane, leidur ja ühtlasi riigimees. Sir Preece oli ka ise tegelnud mitmete aastate jooksul traadita telegraafi probleemiga, kuid et ta oma katsetustes läks Hertzist ja viimase järglastest ise teed, siis ei saavutanud ta reaalseid ning positiivseid tagajärgi.
Sir Preece oli noore Marconi demonstratsioonidest ootamatult üllatatud ja need jätsid temasse sügavad muljed. Sellega oli ka Marconi asi Inglismaal otsustatud. 2. juunil 1896 esitab Marconi inglise patendiametile oma leiduse, mille üksikasjad aga hoitakse tervelt poolteise aasta jooksul saladuses.
25. sept. 1896 ilmub Marconi nimi esmakordselt avalikkuse ette ajakirja „Electrician" veergudel. Nimelt tuuakse seal ära teade, et noorel itaalia leiduril Marconil on korda läinud luua traadita telegraafiside 1/4 miili kaugusele. Samal aastal saavutab Marconi, tänu Preece'i alatisele hoolitsemisele, Salisbury's ülekandekauguse 1 3/4 miili. 1897. a. kevadel saavutab Marconi saatekauguse 9 miili. Sellest ajast peale on ta tuntud mees ja ajakirjanduses alustatakse reklaami- ja propagandakampaaniat raadioasjandusele. Asutatakse raadiojaamade ehitamiseks aktsiaselts Marconiga eesotsas.


Kuid oli ka neid, kes vaatasid asjale üpris skeptiliselt, isegi ironiseerides. Nii ajakirjas „Engineer" 12. märtsil 1897 võis lugeda:
„Senjor Marconil on alles vaid 22 aastat. Ta ei pretendeeri õpetlase nimele. Ta ei ole ka võimeline andma rahuldavat seletust ning selgitust tema poolt saavutatud tagajärgede üle traadita telegraafimise alal. Ta aparaadid on patenteeritud ja hoitakse saladuses. Kuid on küllalt põhjust arvata, et tema aparaatide poolt tekitatud kiirtel on vähe ühist elektriga. Härra Marconi kinnitab, et ta suudab tekitada eetrilaineid, mis on võimelised läbima ükskõik missuguseid takistusi. Seega ta võiks siis oma kiiri saata läbi mägede ja kaljude, lõpuks ka läbi terve maakera..."
Kuid sama 1897. a. juunis peainsener Preece esineb avaliku ettekandega, kus ta langetab eesriide saladuslikult leiutiselt. Preece kõneleb muuseas:
„Möödunud aasta juunis tõi Mr. Marconi Inglismaale uue leiutise traadita telegraafimiseks. Ta kasutab Hertzi elektromagnetilisi laineid, kuid seejuures väga kõrge sagedusega. Ta on konstrueerinud relee, mis oma tundlikkuselt ületab kõik seni tuntud riistad sel alal. Marconi dekohereerib haamrikese löögiga klaastorule, seejuures saades heli, mis võimaldab tarvitada traadita telegraafimiseks morse tähestikku.
Kõneldakse mõnel pool, just nagu Marconi ei oleks midagi uut avastanud. Ta ei olevat uusi kiiri leidnud, ta saatja olevat juba tuntud tüüp, ta vastuvõtjas kasutatakse Branly koheererit. Kuid ma pean ütlema, et ka Kolumbus ei leiutanud muna, ta ainult näitas, kuidas võib teda panna seisma teravikul. Marconi aga lõi teatud abinõudega erilise tundlikkusega elektrilise silma, ta lõi uue telegraafimise süsteemi, mis töötab säärastel kaugustel, mida enne teda pole saavutatud. . ."
Siinjuures on ühtlasi huvitav märkida, et Saksa keiser Wilhelm 11, kuuldes Marconi leiutisest ja katsetest, saatis Inglismaale asja uurima saksa õpetlase prof. Slaby, kes oli äärmiselt üllatatud nendest katsetest. Jõudes tagasi Saksamaale alustati sealgi Slaby juhatusel katsetega. Antenn tõsteti õhupalliga üles ja saavutati sel teel ülekande kaugus kuni 20 km. Professor Slaby juhatusel hakkas Saksa firma AEG ehitama samu seadiseid ja patenteerimise alal tekkis isegi tüli Marconi ja Slaby vahel.
Juulis 1897 seadis Marconi katseks üles saate- ja vastuvõtuseadised itaalia sõjalaevadel ja rannikul Specias. Seejuures saadi telegraafimise kaugus üle 20 km. Et Dublini purjejahtide regatil tagajärgi merelt kiiresti teatada, seadis Marconi 1898. a. sisse traadita telegraafi ühenduse mere ja ühe suurema Dublini ajalehe toimetuse vahel. Kõik need saavutised viisid kiirele traadita telegraafi arengule.
Marconi aktsiaseltsi põhikapital suurendati 200.000 inglise naelale.


Märtsis 1899 teostab Marconi peale vaevarikast tööd juba raadioside üle mere Prantsusmaaga 45 km kaugusele. Seejuures esimene raaadiotelegramm adresseeritakse leidur Branly'le, kellele Marconi teatab oma saavutistest, juurde lisades, et see kõik on saanud teoks tänu Branly koheererile. Inglise laevastik, mis palavlikult varustab end Marconi sädetelegraafijaamadega, telegraafib varsti juba paarisaja km kaugusele. Siis tekibki Marconil idee teostada traadita telegraafiside Euroopa ja Ameerika vahel üle Atlandi ookeani.
1900. a, oktoobris alustatakse saatejaama ehitamisega Poldhu's Inglismaa rannikul. Püstitati 20 antennimasti kõrgusega 200 jalga. Augustis 1901 on mastid valmis, kuid juba kuu aja pärast murrab need maha kohutav sügistorm. Püstitatakse uuesti 10 antennimasti 170-jalalise kõrgusega. Nende vahele tõmmatakse lehvikutaoline antennivõrk, mis koosnes 60 traadist. Seepeale Marconi sõidab kahe assistendi saatel Ameerikasse Newfoundlandi saarele St. Johni vastuvõtujaama ehitama. Et antennimastide ehitamine oleks seal olnud äärmiselt aeganõudev ja kulukas, siis hoiti vastuvõtuantenni traati ülal lohede ja õhupallide abil. Ja külmal talveööl 12/13. detsembril 1901 teostuski see maailma jahmatamapanev sündmus. Marconi võttis Newfoundlandis vastu 1800 meremiili kaugusel üle ookeani asuvast Poldhu saatejaamast läkitatud „s" tähe, mis morse tähestiku järgi märgitakse kolme punktiga. Sel sündmusel oli 2 suurt efekti: Marconi aktsiaseltsi aktsiate tõus ja teiseks Inglise-Ameerikavahelise ookeanialuse kaabliseltsi vali protest, et on rikutud kõige jämedamal kombel seltsi ainuõigust pidada sidet üle ookeani kahe kontinendi vahel. Ja sel protestil oli tagajärgi. Tuli katkestada katsed üle ookeani traadita telegraafimiseks. Möödus enne 25 aastat, kui alles 1925. a. loodi kindel raadioside Euroopa ja Ameerika vahel.
1904. a. ehitas Marconi esimese pöörleva helisädemevahe, kus sädemete sagedus oli korraldatud kiiresti pöörleva kontaktratta abil, mis oli lülitatud saatja juurde viivasse juhtmestikku. See võimaldas teatava määrani tõsta häälestamise teravust ja vastuvõtu energiat.
Esialgu varustas Marconi A/S. Sädetelegraafijaamadega sõjalaevu, kuid hiljem hakkas ehitama ka rannajaamu. 1910. a. esineb Marconi Suur-Britannia valitsusele ettepanekuga ehitada Briti impeeriumi osade vaheliseks ühendusepidamiseks 18 võimsat sädetelegraafijaama. Põhimõtteliselt oli valitsus nõus, kuid kartis anda sellist tähtsat asja eraettevõtte kätesse.
Marconi tööd on täit tunnustamist leidnud nii laiade ringide kui ka valitsuse poolt. Ta oli palju aastaid Marconi A/S-i peadirektoriks. Itaalia ja Inglise kuninga poolt on Marconi ülendatud aadliseisusse; terve rida kuulsaid ülikoole on ta valinud oma audoktoriks. 1909. a. sai Marconi koos prof. Brauniga Nobeli auhinna füüsika alal.
Harva on ühele leidurile osaks saanud kaasa elada tehnika arenemisele algastmeilt kuni kõrgeima saavutuseni, nagu seda võis Marconi. Marconil on suuri teeneid mitte ainult traadita-telegraafi arendamise alal, vaid suur hulk üksikleiutisi kuulub tema nimele. Tal on olnud seejuures alati kiiret taipu kohanemiseks uute mõtetega ja uute leiutistega. üldiselt on Marconi tööd ning katsed käsitlenud kõige mitmekesisemaid raadiotehnika harusid.
Huvitav on vahest siinkohal märkida, et Marconi ,juba sel ajal avastas nähtuse, et raadiolained levivad pimedas paremini kui päevavalgel. Nimelt ühel Atlandi ookeani sõidul laeva „Philadelphia" pardal märkas Marconi, et teatud kaugusel tema päeva ajal ei saanud vastu võtta Poldhu saa¬tejaama tööd, kuna aga öösel oli see hästi võimalik. Selgus, et nii kaua kui „Philadelphia" kaugus Poldhu'st oli vähem kui 800 km, polnud märgatavat vahet päevase ja öise raadiovastuvõtu vahel. Edaspidistel katsetustel selgus, et kui laev oli 1 000 km kaugusel saatejaamast, siis päeval signaale üldse enam ei läinud korda vastu võtta. Öösel aga töötati 2 500 km peal veel täie selgusega ja kuni 3 400 km oli saatejaama töö veel päris loetav.
Guglielmo Marconi suri ootamatult 63 a. vanuses 20. juulil 1937. a.
 

 
 
       Raadiomuuseum © Urmas Tingas  Kvaliteetne kodulehekülg